EST | ENG

 

 

Kisejärve maastikukaitseala

Kisejärve maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2010-2019.

Tsiistrenukas asub looduskaunis Kisejärve maastikukaitseala. Maastikukaitseala on loodud peamiselt vähe- ja huumustoiteliste järvede kaitseks. Kisejärve järvestik koosneb seitsmest järvest: Kisejärv (48,9 ha, sügavus kuni 5,1 m), Pahijärv (10 ha), Sõdaalune järv (8,5 ha), Mägialune järv, Luikjärv, Vuuhjärv ja Kõrbjärv. Tõenäoliselt moodustas Kisejärv koos väiksemate järvedega ühtse sopilise ja saarterikka järve, mis soostumise ja veepinna alanemise tulemusena jaotus osadeks.

Maastikukaitseala kõige suurema järve – Kisejärve – vetevälja saab vaadelda järve idakaldal asuvast RMK lõkkeplatsilt. Isegi silme ette manada kunagist karjust, kes on parajasti oma hoolealuseid siinse kalda ning vastasoleva Vaivasaare vahelisest järvekaelast üle ujutamas. Ja otsida seletust, miks kaldaküngastele on antud nimedeks Vaivasaar, Küpärsaar, Hainasaar, Valdnasaar, Ritskasaar ning Maasikasaar. Või visata õng vette ja mõistatada, kummal pool ussikest on lollike.

Kaladest esineb siin arvukamalt ahvenat ja särge. Leidub ka haugi, kiiska, latikat, roosärge ja linaskit ning ühendus Pedetsi jõega tõi kunagi siia isegi angerjaid. Enne veepinna alandamist 1939. aastal oli järv kuulus vähkide poolest ja, kuigi 1995.-1996. aastate karm talv neid vähendas, on see asurkond sissetoodute toel taastumas. Kisejärvest on leitud mitmeid haruldasi vetikaid ja vesikirbulisi. Kaitsealustest linnuliikidest pesitseb siin kalakotkas.

Kisejärve kaitseala on ka käpaliste kasvukohaks. Kisejärvest on saadud väärtuslikke arheoloogilisi leide: kuni tuhande aasta vanuseid paate ja kalapüüniseid.

Kisejärve järvestikus on Pahijärv teaduslikult kõige huvipakkuvam. See on vananenud vähetoiteline järv, mis vaatamata soostumisele, tugevale mudastumisele (sügavus ainult 2 m, põhjas väävelvesinik) ning läbisoojenemisele on säilitanud üle 15 liigi haruldasi vetikaid, mis tavaliselt elavad vaid puhastes külmaveelistes järvedes.